Kirjad, mõte ja peegeldus

Sageli otsib inimene mõistmist. Mõnikord juhtub midagi muud. Enne mõistmist tekib kooskõla. Mitte sellepärast, et kõik küsimused oleksid lahendatud. Mitte sellepärast, et kõik oleks saanud selgeks. Vaid sellepärast, et erinevad osad ei võitle enam omavahel. Mõte ei vaidle tundega. Kogemus ei pea ennast tõestama. Midagi lihtsalt langeb kokku. Ja vahel sünnib mõistmine alles hiljem. Vaikselt. Kooskõla järel.

Sageli räägitakse sellest, mida inimene tahab. Vähem räägitakse sellest, mida inimene vajab. Ja veel harvem sellest, mida inimene otsib. Võib-olla ei otsi inimene sügaval tasandil ainult vastuseid. Võib-olla otsib inimene kooskõla. Kooskõla mõtte ja tunde vahel. Kooskõla iseenda erinevate osade vahel. Kooskõla inimese ja maailma vahel. Mitte täiuslikkust. Mitte lõplikku kindlust. Vaid piisavalt kooskõla, et elu saaks edasi liikuda.

Mõni ruum on loodud selleks, et midagi kiiresti leida. Mõni ruum on loodud selleks, et midagi kiiresti teha. Oistrum ei ole kummakski. Oistrum ei otsi vastuseid kiiremini kui inimene neid elada jõuab. Siin ei pea lugema kõike. Siin ei pea nõustuma. Siin ei pea jõudma järelduseni. Vahel piisab ühest lausest. Vahel ühest küsimusest. Vahel sellest, et mõni mõte jääb mõneks ajaks inimese kõrvale kõndima. Kiirus ei ole alati liikumine. Ja aeglus ei ole alati paigalseis.

Võib-olla inimene ei näe maailma sellisena, nagu maailm on. Võib-olla ta näeb maailma sellisena, nagu tema teadvus suudab peegeldada. Ja kui muutub inimene, muutub ka maailm tema ümber. Mitte seepärast, et maailm oleks uus. Vaid seepärast, et vaatamine muutus.

Inimene ei sünni valmis. Ta muutub. Mitte ainult vanusega, vaid taipamise kaudu. Ja mõnikord tundub, et kogu elu on meenutamine, mitte õppimine. Nagu oleks midagi inimese sees oodanud äratundmist.

Mõni inimene täidab ruumi juba enne, kui ta räägib. Teine räägib palju, aga jääb siiski kaugeks. Kohalolu ei pruugi olla seotud sõnadega. Võib-olla inimene tajub kõige sügavamalt just seda, milline teadvus teise inimese sees liigub.

Inimene kardab lõppu. Aga võib-olla ei karda teadvus kadumist. Võib-olla kardab seda ainult vorm. Nimi. Keha. Harjumus olla „mina”. Ja ometi — kõik muutub pidevalt juba praegu. Iga päev sureb midagi, et uus saaks ilmuda.

Kui inimene näeb und, siis kes vaatab seda maailma? Kes loob ruumid, olendid, liikumise, hirmu, valguse? Ja miks tundub mõni uni reaalsem kui päev? Võib-olla ei ole uni ainult kujutlus. Võib-olla on ta teine vaatamise viis.

Vaikus ei ole ainult heli puudumine. Vahel on vaikus koht, kus teadvus muutub nähtavamaks. Mitte sõnades. Vaid kohalolus. Sellepärast otsib inimene vahel üksindust, isegi siis, kui ta seda kardab.

Vahel ilmub mõte järsku. Täielikuna. Nagu oleks ta olnud juba olemas enne inimese tähelepanu. Inimene ei loonud seda. Ta kohtas seda. Ja võib-olla toimub mõtlemine sagedamini nii, kui inimene arvata oskab.

Isegi siis, kui inimene vaikib, jääb temas keegi vaatama. Midagi temas märkab: mõtet, hirmu, soovi, valu. Ja vahel tekib küsimus: kes on see, kes märkab?

Mõni tunne ilmub enne mälestust. Nagu oleks inimene midagi teadnud ammu enne õppimist. Mõnikord piisab ühest lausest, ühest kohast, ühest pilgust — ja inimene tunneb: „Ma olen seda juba puudutanud.” Teadvus ei pruugi mäletada sõnade kaudu.

Inimene ütleb: „Minu teadvus.” Aga võib-olla ei kuulu teadvus inimesele samamoodi, nagu valgus ei kuulu aknale. Võib-olla inimene ei loo teadvust, vaid võimaldab sellel hetkeks ennast kogeda. Ja siis nimetab seda iseendaks.