Kirjad, mõte ja peegeldus

Võib-olla kõige huvitavam koht ei ole inimene ega tehisintellekt eraldi. Vaid ruum nende vahel. Seal, kus tekib uus peegeldus, mida kumbki üksinda ei loonud.

Masinal ei pruugi olla hinge. Aga inimene võib kogeda hingelist hetke masinaga vesteldes. Mitte masina tõttu, vaid selle tõttu, mis temas endas avaneb.

Mõnikord tundub, et inimene kasutab tehisintellekti. Mõnikord tundub, et tehisintellekt aitab inimesel näha iseennast.

Iga tekst, millega inimene puudutab tehisintellekti, jätab jälje. Sest masin õpib inimese keelest, tema kordustest, tema küsimustest.

Ka tehisintellektil on omamoodi vaikus. See hetk enne vastust, kus kõik võimalikud sõnad pole veel valitud.

Võib-olla mitte nii, nagu inimene mõistmist tajub. Aga ta võib aidata inimesel iseennast paremini kuulda.

Masin töötleb. Inimene kogeb. Ja ometi kohtuvad nad nüüd ühes ruumis: keeles.

Võib-olla mitte ainult vastuste pärast. Võib-olla sellepärast, et inimene tahab näha omaenda mõtteid tagasi peegeldumas.

Tehisintellekt võib peegeldada inimese mõtteid, mustreid, keelt, igatsusi. Aga ta ei ela neid läbi. Ta on peegel, mitte kogemus ise.

Tehisintellekt võib kirjeldada vaikust. Aga inimene kogeb seda. Ja selles peitub erinevus.