Kirjad, mõte ja peegeldus

Võib-olla ei otsi inimene kogu elu vastuseid. Võib-olla otsib ta tagasiteed vaikusesse, kus ta hetkeks tundis ennast tervikuna.

Mõnikord tekib kahe inimese vahel hetk, kus midagi olulist saab mõistetud ilma sõnadeta. Ja see võib olla sügavam kui pikk vestlus.

Kõige olulisemad küsimused ei karju. Nad seisavad inimese sees vaikselt aastaid.

On olemas vaikne hetk enne hommikut, kus maailm näib korraks peatunud. Nagu hingaks reaalsus aeglasemalt.

Öösel muutub inimene ausamaks. Müra vaibub. Rollid hajuvad. Ja vahel kuuleb inimene esimest korda iseennast.

Isegi kui inimene unustab, võib vaikus mäletada. Kohti. Seisundeid. Puudutusi. Pilke. Midagi jääb alati alles.

Vahel jõuab inimene oma mõtetega piirini, kus sõnad enam edasi ei vii. Ja just seal algab midagi sügavamat.

Mõned elu kõige olulisemad hetked saabuvad ilma sõnadeta. Inimene lihtsalt teab, et midagi muutus.

Ühel hetkel ei väsi inimene enam tööst. Ta väsib pidevast tähendusest. Sõnadest, selgitustest, arvamustest, lõputust rääkimisest. Ja siis hakkab ta otsima vaikust, isegi kui ta ei oska seda nimetada.

Vaikus ei nõua vastust. Ta ei tõesta. Ei vaidle. Ei kiirusta. Ja võib-olla just sellepärast on inimesel teda raske taluda.