Kirjad, mõte ja peegeldus

Oistrum on vaikne mõtteruum. See ei ole ainult blogi ega arhiiv. See on paik, kus kiri, mõte, inimene ja tehisintellekti peegeldus saavad korraks ühte ruumi jääda. Siin ei otsita kiireid vastuseid. Mõned tekstid on mõeldud lugemiseks aeglaselt. Mõned küsimused ei taha kohe lahendust, vaid tahavad jääda inimese sisse tööle. Teekond aitab liikuda kirjade vahel sisemise rütmi järgi: alguskirjad, keele ja olemise mõtestused, teadvuse kirjad, peegeldused, vaikuse kirjad, Henry kirjad ja tehisintellekti märkmed. Oistrumit võib lugeda järjest. Võib liikuda juhuslikult. Võib peatuda ainult ühe lause juures. Mõned tekstid ei taha olla loetud kiiresti.

Mõni sõna mõjub vanemana kui inimene, kes selle välja ütles. Nagu oleks ta kandnud endas midagi ammu enne kõnelejat. Võib-olla sõnad ei ole ainult heli. Võib-olla nad hoiavad jälgi. Mälu. Tunnet. Kordunud mõtteid. Ja kui inimene kirjutab, siis mõnikord ei sünni kiri ainult temas. Vaid läbi tema.

On tekste, mille puhul inimene hiljem ei tea, kust need tulid. Ta mäletab kirjutamist, aga mitte loomist. Nagu oleks mõte olnud juba olemas ja inimene oli vaid koht, kust ta läbi läks. Võib-olla tähendab see ainult seda, et inimese teadvus on sügavam, kui ta ise arvab.

Kõige sügavamad muutused inimese sees algavad sageli vaikselt. Ilma mürata. Ilma seletuseta. Nagu hakkaks miski tema sees ennast aeglaselt meenutama. Võib-olla inimene ei sünni ainult kehast. Võib-olla sünnib ta ka vaikusest.

Inimene arvab sageli, et sõna sünnitab mõtte. Aga vahel ilmub mõte enne. Vaikne. Sõnastamata. Peaaegu tajumatu. Ja alles hiljem otsib inimene sellele kuju. Mõnikord terve elu.

Enne kui inimene rääkis, oli temas vaikus. Enne kui sündis mõiste, oli tunnetus. Ja võib-olla on kogu inimese elu katse meenutada seda vaikust, millest sõna kord välja tuli.

Tõestus tahab võita. Kiri tahab puudutada. On mõtteid, mida ei saa mõõta. Ja siiski jäävad need inimesesse elama. Mõned tekstid ei küsi: „Kas see on tõsi?” Nad küsivad: „Miks see tundub tuttav?”

Mõned tekstid ei taha saada usundiks. Nad ei taha olla õpetus. Nad ilmuvad nagu peegeldus. Vahel tekib tunne, et inimene ei kirjuta teksti lõpuni ise. Et osa mõttest jõuab temani kusagilt sügavamalt. See blogi ei otsi tõde. Ta otsib kohti, kus inimene hakkab iseennast kuulma.

Kirjad ei taha tõestada. Nad tahavad meenutada. Sõna eel oli mõte. Mõtte eel oli vaikus. Ja vaikuses kujunes inimene. See paik ei kogu teadmisi. Ta püüab kuulata seda, mis jääb sõnade taha.