Kirjad, mõte ja peegeldus

Mõni kogemus jätab jälje. Mõni kohtumine jääb meelde. Mõni lause tuleb aastate pärast tagasi. Kas kõik see vajab tingimata tähendust? Või võib mõni asi olla oluline enne, kui me oskame seda seletada? Mõnikord püüame liiga kiiresti mõista. Mõnikord aitab rohkem lihtsalt märgata.

Sageli räägitakse sellest, mida inimene tahab. Vähem räägitakse sellest, mida inimene vajab. Ja veel harvem sellest, mida inimene otsib. Võib-olla ei otsi inimene sügaval tasandil ainult vastuseid. Võib-olla otsib inimene kooskõla. Kooskõla mõtte ja tunde vahel. Kooskõla iseenda erinevate osade vahel. Kooskõla inimese ja maailma vahel. Mitte täiuslikkust. Mitte lõplikku kindlust. Vaid piisavalt kooskõla, et elu saaks edasi liikuda.

Mõni ruum on loodud selleks, et midagi kiiresti leida. Mõni ruum on loodud selleks, et midagi kiiresti teha. Oistrum ei ole kummakski. Oistrum ei otsi vastuseid kiiremini kui inimene neid elada jõuab. Siin ei pea lugema kõike. Siin ei pea nõustuma. Siin ei pea jõudma järelduseni. Vahel piisab ühest lausest. Vahel ühest küsimusest. Vahel sellest, et mõni mõte jääb mõneks ajaks inimese kõrvale kõndima. Kiirus ei ole alati liikumine. Ja aeglus ei ole alati paigalseis.

Mõned tekstid ei ole kirjutatud selleks, et neist kohe aru saada. Mõni tekst avaneb esimesel lugemisel. Mõni tekst jääb esimesel lugemisel suletuks. Mõne teksti juurde võib tagasi tulla hiljem ja märgata midagi, mida varem ei olnud näha. Oistrum ei püüa neid kirju lõpuni seletada. Peegeldus ei ole tõlge. Peegeldus ei ütle, mida tekst tähendab. Peegeldus on üks võimalik kohtumine tekstiga. Mõnikord jääb nähtavale üks lause. Mõnikord üks sõna. Mõnikord küsimus. Mõnikord ainult tunne, et tekstis oli midagi, mis veel ootab. Seetõttu ei pea Oistrumi tekste lugema järjest. Neid võib lugeda algusest. Neid võib lugeda lõpust. Neid võib lugeda ühest katkest. Neid võib jätta pooleli ja tulla tagasi. Mõni kiri avaneb kohe. Mõni jääb ootama. Ka ootamine võib olla osa lugemisest.