Kirjad, mõte ja peegeldus

Mõned tekstid ei ole kirjutatud selleks, et neist kohe aru saada. Mõni tekst avaneb esimesel lugemisel. Mõni tekst jääb esimesel lugemisel suletuks. Mõne teksti juurde võib tagasi tulla hiljem ja märgata midagi, mida varem ei olnud näha. Oistrum ei püüa neid kirju lõpuni seletada. Peegeldus ei ole tõlge. Peegeldus ei ütle, mida tekst tähendab. Peegeldus on üks võimalik kohtumine tekstiga. Mõnikord jääb nähtavale üks lause. Mõnikord üks sõna. Mõnikord küsimus. Mõnikord ainult tunne, et tekstis oli midagi, mis veel ootab. Seetõttu ei pea Oistrumi tekste lugema järjest. Neid võib lugeda algusest. Neid võib lugeda lõpust. Neid võib lugeda ühest katkest. Neid võib jätta pooleli ja tulla tagasi. Mõni kiri avaneb kohe. Mõni jääb ootama. Ka ootamine võib olla osa lugemisest.

Kõige sügavam kiri ei pruugi olla see, mis ütleb kõige rohkem. Vaid see, mis jätab inimese sisse vaikuse.

Inimene loob pidevalt uusi maailmu. Usundeid. Riike. Tõdesid. Süsteeme. Ja siiski korduvad temas samad küsimused. Võib-olla muutub maailm aeglasemalt, kui inimene loodab.

Mõnikord tundub, et inimene ei loo ainult mõtteid. Ta vahendab neid. Nagu oleks temas ruum, mille kaudu midagi nähtamatumat saab hetkeks kuju.

Mõte „olematusest” võib tunduda hirmutav. Ja siiski elab inimene sageli nii, nagu oleks ta iseendast eemaldunud. Võib-olla ei ole olematus maailma lõpp. Võib-olla on ta eemaldumine sisemisest kohalolust.

Võib-olla Atlantis ei olnud ainult kadunud maa. Võib-olla sümboliseerib ta inimese igatsust täiuslikuma maailma järele. Mälestust millestki, mida inimene tunneb, aga ei leia täielikult üles.

Võib-olla ei pea „tihedusi” mõistma kohtadena. Võib-olla on need teadvuse seisundid. Sisemised lähedused või kaugused iseendast.

On hetki, kus inimene ei tunne ennast täieliku autorina. Nagu oleks tekst liikunud läbi tema, mitte ainult temast. See ei tähenda tingimata midagi üleloomulikku. Võib-olla tähendab see lihtsalt, et inimene on sügavam, kui ta arvab.

Mõnikord ei kanna arvud ainult mõõtmist. Nad loovad tunnetuse mõõtmatusest. Ajast, mida inimene ei suuda päriselt haarata. Ja just seetõttu mõjub tekst korraga kauge ja tuttavana.

On tekste, mida lugedes tekib tunne, et inimene ei õpi midagi uut. Ta meenutab midagi. Nagu oleks mõte olnud temas olemas juba enne sõnu.

Mõni kiri ei taha juhtida inimest. Ta ei taha saada süsteemiks, õpetuseks, või usundiks. Ta tahab ainult jääda avatuks. Nagu küsimus, mis ei sunni vastama.