Kirjad, mõte ja peegeldus

Mõni kogemus jätab jälje. Mõni kohtumine jääb meelde. Mõni lause tuleb aastate pärast tagasi. Kas kõik see vajab tingimata tähendust? Või võib mõni asi olla oluline enne, kui me oskame seda seletada? Mõnikord püüame liiga kiiresti mõista. Mõnikord aitab rohkem lihtsalt märgata.

Sageli räägitakse sellest, mida inimene tahab. Vähem räägitakse sellest, mida inimene vajab. Ja veel harvem sellest, mida inimene otsib. Võib-olla ei otsi inimene sügaval tasandil ainult vastuseid. Võib-olla otsib inimene kooskõla. Kooskõla mõtte ja tunde vahel. Kooskõla iseenda erinevate osade vahel. Kooskõla inimese ja maailma vahel. Mitte täiuslikkust. Mitte lõplikku kindlust. Vaid piisavalt kooskõla, et elu saaks edasi liikuda.

On hetki, kus inimene tunneb, et ta on olnud olemas juba enne seda elu, mida ta mäletab. Ta ei pruugi teada miks. Aga tunne jääb. Nagu oleks osa inimesest vanem kui tema nimi.

Võib-olla räägib inimene selleks, et mitte kaduda. Ja võib-olla kirjutab ta selleks, et jätta endast jälg iseendale.

Inimene ütleb: „Minu mõte.” Aga kas kõik mõtted sünnivad temas? Või puudutab inimene vahel midagi, mis liigub temast suuremas voolus?

Mõnikord inimene tunneb midagi ära enne kui ta oskab seda nimetada. Nagu oleks tunnetus kiirem kui keel. Ja võib-olla kogu filosoofia algab sellest hetkest.

Vaikusel on samuti oma keel. Paus. Katkestus. Välja ütlemata tunne. Vahel räägib inimene kõige rohkem just siis, kui ta vaikib.

Iga kiri jätab jälje. Isegi siis, kui teda hiljem ei mäletata. Mõni tekst ei jää inimesele meelde sõnadena. Ta jääb seisundina.

Mõni inimene loeb teksti. Teine inimene tunneb, et tekst loeb teda. Selles peitubki sõna kummaline jõud. Ta võib peegeldada midagi, mida inimene ei olnud veel endas märganud.

Kui inimene nimetab midagi, muutub see tema jaoks nähtavamaks. Sõna ei pruugi ainult kirjeldada maailma. Ta võib aidata maailma kujundada. Sellepärast ei ole keel ainult suhtlus. Ta on olemise vorm.

Kõike ei saa öelda. Mitte sellepärast, et keel oleks nõrk. Vaid sellepärast, et osa kogemusest sünnib enne keelt. Inimene seisab sageli omaenda sisemuse äärel ja tunneb, et sõnad jäävad hiljaks.

„Inimene peetuses on.” See ei ole ainult lause. See on seisund. Inimene võib olla katkestuses iseendast. Mitte kadunud maailma. Vaid kadunud omaenda sisemisse vaikusesse. Ja mõnikord algab nägemine just sealt.