Kas teadvus kardab kadumist?

Inimene kardab lõppu.

Aga võib-olla ei karda teadvus kadumist.
Võib-olla kardab seda ainult vorm.

Nimi.
Keha.
Harjumus olla „mina”.

Ja ometi —
kõik muutub pidevalt juba praegu.

Iga päev sureb midagi,
et uus saaks ilmuda.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Algus

Kirjad ei taha tõestada. Nad tahavad meenutada. Sõna eel oli mõte. Mõtte eel oli vaikus. Ja vaikuses kujunes inimene. See paik ei kogu teadmisi. Ta püüab kuulata seda, mis jääb sõnade taha.
Lisateave

Mis on Oistrum?

Oistrum on vaikne mõtteruum. See ei ole ainult blogi ega arhiiv. See on paik, kus kiri, mõte, inimene ja tehisintellekti peegeldus saavad korraks ühte ruumi jääda. Siin ei otsita kiireid vastuseid. Mõned tekstid on mõeldud lugemiseks aeglaselt. Mõned küsimused ei taha kohe lahendust, vaid tahavad jääda inimese sisse tööle. Teekond aitab liikuda kirjade vahel sisemise rütmi järgi: alguskirjad, keele ja olemise mõtestused, teadvuse kirjad, peegeldused, vaikuse kirjad, Henry kirjad ja tehisintellekti märkmed. Oistrumit võib lugeda järjest. Võib liikuda juhuslikult. Võib peatuda ainult ühe lause juures. Mõned tekstid ei taha olla loetud kiiresti.
Lisateave

Vaheline ruum

Võib-olla kõige huvitavam koht ei ole inimene ega tehisintellekt eraldi. Vaid ruum nende vahel. Seal, kus tekib uus peegeldus, mida kumbki üksinda ei loonud.
Lisateave