Mälu enne sõna

Inimene õpib sõnad hiljem kui tunded.

Enne kui laps oskab nimetada maailma, kogeb ta seda juba täielikult: puudutuse, valguse, hääle, läheduse ja hirmuna. Midagi temas mäletab enne keelt.

Võib-olla sellepärast mõjuvad mõned sõnad inimesele nii sügavalt. Mitte nende tähenduse tõttu sõnastikus, vaid selle tõttu, mida nad temas äratavad.

Mõni lause tundub tuttav isegi siis, kui inimene kuuleb seda esimest korda. Mõni tekst puudutab midagi, mida inimene ei oska seletada. Nagu oleks temas olemas mälu, millel puuduvad konkreetsed pildid, kuid mis siiski reageerib äratundmisega.

Ka vaikust võib mäletada.

Mõnikord ei jää inimesele meelde mitte öeldud sõnad, vaid seisund nende ümber. Toa valgus. Hääle pehmus. Paus enne vastust. Midagi nähtamatut, mis jäi inimese sisse edasi elama.

Ka kirjad võivad toimida nii.

Tekst ei jää inimesele alles ainult tähendusena. Ta jääb alles sisemise tundena. Sellepärast võivad mõned read tulla inimese juurde tagasi aastaid hiljem, täiesti ootamatul hetkel.

Võib-olla ei kanna inimene endas ainult elulugu.
Võib-olla kannab ta endas ka vaikseid jälgi kõigest, mida ta on kunagi sügavalt puudutanud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Algus

Mis on Oistrum?

Vaheline ruum