Kas kiri kirjutab inimest?

Inimene arvab sageli, et tema kirjutab kirja.

Ta istub laua taha, avab dokumendi või võtab paberi ning hakkab sõnu järjestama. Mõte näib alluvat tahtele. Tekst liigub käe või sõrmede kaudu nähtavale ning inimene tunneb end selle loojana.

Ja siiski tekib vahel kummaline hetk.

Pärast kirjutamist loeb inimene omaenda teksti ning ei tunne seda täielikult ära. Mitte selles mõttes, et ta poleks seda kirjutanud — ta mäletab kirjutamise hetke küll. Kuid ta ei mäleta alati, kust tuli mõte ise. Nagu oleks osa tekstist olnud juba olemas enne selle kirjapanemist.

Mõni kiri tundub vanem kui kirjutaja.

Sellepärast on inimesed aegade jooksul rääkinud inspiratsioonist, ilmutusest, sisemisest häälest, kollektiivsest mälust või lihtsalt vaikusest, kust mõtted ilmuvad. Mõisted muutuvad, kuid kogemus jääb samaks: inimene ei tunne end alati täieliku alguspunktina.

Võib-olla ei ole kiri ainult inimese looming.
Võib-olla on inimene mõnikord koht, kus mõte saab nähtavaks.

See ei vähenda inimese rolli. Vastupidi.
See muudab inimese osaks millestki suuremast kui ainult tema isiklik mälu või tahe.

Ja võib-olla seisnebki kirjutamise sügavaim tähendus mitte teadmises, vaid kuulamises.